Muidugi peaks esmalt soovitama midagi vanalt häält Antonilt endalt. Ja Anton Hansen Tammsaare looming on muidugi võimas otsast lõpuni: võib-olla peaks praegu üle lugema ta artikleid ühiskonnast ja poliitikast, võimust ja vaimust, väiksest inimesest ja suurest masinavärgist. Ja nood on täiesti leitavad kogumikust „Sic transit…“ ja nõukogudeaegsetest valimikest… Midagi on hiljemgi välja antud. Tammsaare oli nagu terve mõistuse hääl, vastutustundega sotsiaaldemokraat, kes ei võinud kannatada enamlasi idas ega natse läänes. Eks ta ole, õigusega. Noored peaksid muidugi alustama „Tõe ja õiguse“ teisest osast, mu arvates, et mõista aegadeülest hingesugulust, mis noortes võib peituda. Aga ülimaks pean ma ikkagi „Põrgupõhja uut Vanapaganat“. Me oleme küll harjunud mõtlema, et klassik suri õigel ajal – tema meelekindluse ja otseütlemise juures oleksid 1940ndad talle saatuslikuks saanud. Samas, võib-olla selles romaanis just leidis tema anne kõige vägevama väljenduse, vaim suurema haarde: see on raamat, mida võib rahumeeli panna „Meistri ja Margarita“ kõrvale, see kõneleb inimeseks olemise mõttest ja väärtusest ja otsingust. Kannatusest ning absurdist. Jah, kui soovitada üks Tammsaare praegu kohe lugemisest, siis peaks see olema Vanapagana-lugu… 

Et ma enim ikkagi armastan luulet ja olen kasvanud eesti luule vaimus, haardes, ökosüsteemis, siis on ilmselge, et pean soovitama ka luuleraamatut. Mida siis võtta? Muidugi, ma armastan Siuru almanahhe ning Marie Underi ja Hendrik Visnapuu varaseid kogusid, vägagi… Ja teisest küljest: milline imeline õnn on mul olnud endal elada-kasvada ajas, kus kirjutavad mõned me parimad poeedid tänaseni üldse: Kalju Kruusa, fs, Veronika Kivisilla, Karl Martin Sinijärv, Asko Künnap, Wimberg, Ivar Sild, Tõnis Vilu, Andra Teede, Contra, Mihkel Kaevats, Kaarel B. Väljamäe, Elo Viiding, Fagira D. Morti jne jne jne. Võib-olla mitte nii palju „jne“, aga ikkagi… Ja kuidas saaks minna mööda Doris Karevast? Või 1960ndate luulekingitusest (Ehin, Rummo, Kaplinski)? Või siis mõnusast absurdiluulest, mida tegid Andres Vanapa ja Suumani Sass? Ja Mülleri Sass! Aga kui ma peaksin nimetama üheainsama raamatu, siis ma ütleks ikkagi „Närvitrükk“. See on 1971. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud nelja noore mehe ühine debüütkogu, mis tänavu LR-i kuldsarjas uuesti välja antakse, nii et harukordne puhk see enesele uuesti soetada, kui kaduma peaks olema läinud, või kui ei olegi kunagi näinud. Jüri Üdi/Juhan Viiding, Joel Sang, Toomas Liiv, Johnny B. Isotamm on kõik siin säravas vormis, tuld ja tahtmist täis noored geeniused, kelle iga sõna plahvatab enesekehtestamise ja loomise sisimast sügavast tungist. See on raamat nagu tulevärk, nagu neljakordne vikerkaar (ma ise olen looduses vist kolmekordset näinud enim), nagu keelevõimaluste ammendamatu varamu. Nelja nii erineva autori kogumik, et see ei tohiks toimida, ei peaks nõnda mõjuma. Aga mõjub! Kui nüüd sellelt pinnalt edasi minna: pea kõigi nelja mehe kõik edasised raamatud on väga olulised. Liivi omad mulle olulisimad vast me luulest üldse. 

Kui nüüd võtta see südametunnistuse kohustus ja vastutus, et pean soovitama siiski ka midagi me enda ajast, siis peatusin mõtlema-vaatama viimaste kümnendite juturaamatuid. Ja uhh, meil on vedanud: kohe näen oma suurte lemmikute Heinsaare ja Vadi novellikogusid, muidugi Paavo Matsini mõnusaid hulle raamatuid, mõndagi veel. Aga vist oleks aus siinkohal öelda, et kõige raputavam teos viimastest kümnenditest on vist ikkagi Maarja Kangro „Klaaslaps“ – romaan, mis on segu omamoodi keha-horrorist, mustast huumorist, dokumentalistikast… meeleheitest ja naerust. Jah, püüdsid mõned mehedki kirjutada sel sajandil hirmsat, vastikuse-kriipivuse piiriga mängivat kolekirjandust, toda transgressiivset värki. Aga sellega on nagu väga karmi mõrudusekraadiga piprakastmega: mõnel puhul sa adud ka muud maitset veel siiski, aga teisest saad aru lihtsalt, et suu põleb ja silm ei seleta. Maarja Kangro maalib meile mõned hirmsamad, võikamad stseenid me kirjandusloos üldse, aga teeb seda võluvalt jutustades, jõlejuhtumite üle naerma ajades, inimlikkusel kõike kanda lastes. Jah. See on imeline. Jube. Võimas. 

Mingil teisel päeval võtaksin ja soovitaksin kolme täitsa teistsugust raamatut. Aga täna on siuke päev, eesti kirjanduse päev. Esimest korda liputatakse sel puhul… las nad liputavad! Karavan kulgeb, kirjandus juhtub nagunii…