Raskel ja pimedal ajal aitavad vastu pidada hingetoitvad tegevused. Mõne jaoks on see kaks korda nädalas teatris käimine. Mis teatrilaval toimus ja mis emotsioone see tekitas?

Tänase rahvusvahelise teatripäeva puhul paneme alguse uuele kultuuriblogile #kultuuripäevik. Meie õpilasesinduse- ja aktiivi ehk TBG Tegusate sulest ilmub kirjutisi vaatamistest, kuulmistest, kogemistest. Esimese sissekande avalikustab abiturient Mia Tiare Vahi, kes jagab muljeid, mõtteid ja tundeid kolme etenduse kohta.

#kultuuripäevik 10.10.2023 

„Peks mõisatallis“: kes on see õige eestlane, kes meile peeglist vastu vaatab?” 

Viimasel aastakümnendil on tulnud ikka päevakorraliseks aruteluks eestlase tõeline olemus. Seda on hulgaliselt tehtud nii teatrilavadel, meedias kui ka ilmselt igaühel kodustes vestlustes. Raske on vältida takerdumist klišeelikesse arusaamadesse ja mõttemustritesse, mis tammuvad ikka ja jälle mööda seda ühte ja sama teed.  

Ma pole ennast kordagi eriliseks patrioodiks pidanud. Pole suutnud veel 18 aastaga saada päris mina peale Eesti popkultuuriga, muusika on alati kaugeks ja võõraks jäänud. Seega tundus tükk eestlusest ja eestlaseks olemisest üpriski kauge minusugusele.  

Kuid tuleb välja, et olen sunnitud oma sõnu sööma. Esimese asjana, mis tundus juba veider oli fakt, et saaliuksel seisid näitlejad, kes hakkasid kõiki kohale tulijaid ükshaaval tervitama. Saal oli paksult tossu täis ning soovitati sügavalt läbi nina hingata, kuna see tegevat hingamise kergemaks. Eks inimesed allusid juhistele, kuid siiski oli näha segaduses ja häiritud nägusid. Sama pentsik oli asjaolu, et saali keskel, kus peaks olema tavaliselt lava oli hoopis viis kord viis meetrit turbakast.  

Varsti selgus asjaolu, milleks see turbakast oli ka mõeldud. „Peks mõisatallis“ kirjeldab eestlase tõelist olemust, meie pikka ja rasket ajalugu läbi musta huumori, mis paneb kogu saali naerma. Lavastuses leidub hulgaldaselt utoopilisi ja küsimärke esitavaid stseene- kas selliste asjade üle üldse tohib nalja teha? Laval peeti maha võidukas peksulahing, nii naiste- kui ka meestekandmisvõistlus, lavastati „Kalevipoja“ stseene, kuid ka taaselustati Balti kett.  

Kolm peategelast (Mariann Tammaru, Kaarel Targo, Kristjan Lüüs) kehastavad pigem mitmeid erinevaid eestlase stereotüüpe, kui just kindlaid tegelasi ja isikuid. Küll nad hüüavad üksteist nii oma- kui ka eestlaslike nimedega, siis põhisõnumiks jääb ikkagi tegelase isiksus. Lavastuses käsitletakse nii Eesti „eelajaloolist“ ajajärku, kuid jõutakse ka tänapäeva, ning selle ajaretke jooksul kuvatakse erinevaid eestlasi läbi ajaloo. Laval puhuti ellu just pigem arhetüübid nagu- „ürgeestlane“, „Kalevipoeg“, „ema“, „mõisnik“, „ori“, kuid ka paljud teised.  

Ei saa väita, et lavastus on oma aktuaalsuse kaotanud, kuid teatud hetkedel tekkis siiski arusaam nagu oleks eestlane aja hammasrataste vahele jäänud, ning käsitletaks teist inimest kui keda tuntakse nüüd eestlase all. Esietendusest 2017. aastal on möödas juba peaaegu 6 aastat, seega teatud asjaolud on ajas muutunud. Kuid see ei muuda seda fantastilist ja pingutustnõudvat esinemist, mida nägime Kaarel Targo, Kristjan Lüüsi ja Mariann Tammaru poolt.  

#kultuuripäevik 12.10.2023 

Elu mõte peitub kõikides pisikestes ja ägedates asjades.

Noorsooteater, "Kõik ägedad asjad".

Juba kuu aega oli ette teada, et lähme lennuga teatrisse kuskil oktoobri keskpaigas, natuke hiljem selgus täpne kuupäev. Mentortunnis tekkis arutelu lavatüki osas ja mentor tõi välja, et kui kellelgi on tugevaid sidemeid suitsiidiga ning see on valus teema, siis nad pole kohustatud tulema. Samuti soovitati kaasa võtta salvrätikud, et ei peaks saalis varrukasse vajadusel löristama. 

Niisiis algas 11. oktoobri õhtupoolikul teekond teatrisse läbi halli ja sombuse Tallinna vanalinna. Kui kohale jõudsin seadsin sammu treppidest üles ja kohe saali lähedal tervitas mind näitleja, Doris Tislar, ning küsis, kas ma oleksin nõus osa võtma ka lavastusest. Seega sain kindlad, kuid lihtsad tööjuhiseid, nimelt kui Doris ütleb nr 317, siis mina loen enda sedelilt „Kõik Harry Potteri filmid“. Iseenesest ju lihtne ülesanne ja suuremat pinget ei valmistanud. 

Koha sain koha esiritta ja istusin maha koos enda nr 317 sedeliga. Võiks öelda, et ma kartsin seda etendust, kuna ma ei teadnud mida oodata. Depressiooni ja enesevigastamise teemasid on võimalik kujutada ka väga labaselt ning stereotüüpselt. Ma ootasin sellest tükist väga realistliku ja tumedat lähenemist, kuid oma üllatuseks sain leppida millegi hoopis muuga. 

Sündmuste keskel seisab minategelane, kes puutus oma erinevatel elujärkudel kokku suitsiidiga oma ema kaudu. Väiksena ei suutnud ta mõista miks ema niimoodi käitub, ning proovis koostada ägedate asjade nimekirja lootuses emale sellega elutahet juurde süstida, kuid tulutult. Mida aga aeg edasi, siis inimesed minategelase ümber märkavad sarnaseid käitumismustereid nagu olid ka tema emal.  

Mitte väita, et teemat oli lapselikult käsitletud, kuid vahest siiski laskuti liigselt üldtuntud stereotüüpidesse. Oleks saanud teemasid kindlasti mitmetahulisemalt ja sügavamalt analüüsida. Mõned lahendused depressiivsetele mõtetele tundusid vägagi naiivsed. Me kõik küll teame, et enesetapp pole lahendus, kuid hetkel kui me oleme omadega nii sügaval augus, et ei suuda ennast sealt välja tõmmata, siis sellised sõnad ei aita eriti palju. Samas oli kuulda ka kuldseid sõnu, nimelt just ajakirjanduse poole pealt- kuidas peaks üldse meedias kajastama enesetappe? Mis on eetiline ja jätkusuutlik ning mis mitte? 

Vaid hiljem kui hakkasin sõnu paberile trükkima ja oma mõtteid korrastama jõudis mulle kohale arusaam kui ränk see olukord tegelikult oli. 7aastane laps tunneb ennast olukorras, kus ta peab vastutama oma ema heaolu ja elutahte eest. Selline kohustus on juba täiskasvanule hiiglaslik koorem, rääkimata veel esimese klassi koolilapsest. 

Lavastus oli publikuga interaktiivne, kaasates erinevaid tegelaskujusid otse publiku seast. See lisas mõnusa põnevuselemendi, kuna ei teatud millal võidakse sinu abi küsida, või kes järgmisena lisandub etendusele. Tervel publikul oli võimalus osaleda ja kaasa mängida panustades omanäolise etenduse loomisesse.  

Saalis kõlas pidevalt itsitamist ja naerupurskeid, seega saaks öelda, et niivõrd tõsist teemat oli üpriski humoorikalt käsitletud. Põimides tihtipeale inimese tumedaimad paled huumoriga, moodustades huvitava, kuid toimiva sümbioosi. Saalist lahkusin kergema tundega, kui sinna sisenedes. Mõtteainet ja jututeemasid jätkus veel kojusõiduks. 

#kultuuripäevik 21.03.2024 

Raev ehk pöörane, metsik, meeletu viha. Ma olen vihane, niivõrd vihane, et silme ees vaid sähvatab punast – see ei olnud tegelik mina tol momendil. 

VAT teatri lavastuses ilmunud “Raev” räägib justkui õpetaja ja probleemse koolinoore suhtest, kuid tegelikult puudutab ka laiemalt ühiskonna koorekihi probleeme.  

Raevuhoos korda viidud teod on kahetsustekitavad, kuid arusaamatul põhjusel on nõus kannataja agressorile andestama ja talle veel vastu tulema. Sealt saab alguse probleemse õpilase ja missioonitundega, läbipõlenud õpetaja lugu. 

Kohati südantsoojendav ja kindlasti mõtlemapanev lavatükk tekitab mitmeid küsimusi. Kas selline ongi tegelik Eesti haridusmaastik? Pedagoogide puudus on aktuaalsem kui kunagi varem ja õpetajad peavad kartma oma õpilasi, kuna ei tea, millega nad hakkama võivad saada. Ühest küljest naljakas, teisalt murettekitav kuidas õpilastel puudub seos või loogika, et ka õpetajad, kes meil klasside ees seisavad, on samuti inimesed. Tundsin, et nii mõnigi probleemne noor oleks saanud siit endale korralikus koguses mõtteainet. 

Me soovime ja lausa vajame uusi (noori) õpetajaid koolidesse, kuid meie teod on risti vastupidised. Miski ei kutsu õpetajaid koolidesse tööle – palgad on madalad, töökoormus on ulmeline ja pealekauba veel ei hinnata ka su tööd. Kes kandideeriks töökohale kui selline oleks töökuulutus? Selleks, et saada juurde uusi ja pädevaid pedagooge peaksime muutma töömaastiku võimalikult atraktiivseks. Ega õpilased ei suuda leida riigieelarvest lisaraha, mida õpetajate palkade tõstmiseks vaja läheks, kuid me saame tunnustada ja väärtustada neid imelisi inimesi, kes klassi ees seisavad ja annavad meile võimaluse edasi lennata ning maailma vallutada. Võibolla suurim õppekoht, sellest teatritükist oligi- ära unusta vahetevahel öelda ka äitah, kui õpetaja on laheda ja huvitava tunni sulle ette valmistanud.  

Kuidagi raske on kindlat hinnangut jätta või hoiakut võtta, kuna see teema on niivõrd tähtis. Teemakäsitlus oli hea ja näitlejatöös ei pidanud ka pettuma, kuid midagi siiski jäi natuke puudu. Huumor oli olemas ja naerda sai, kuid mõjus võibolla kohati stereotüüpselt ja etteaimatavalt. Kuidas muudmoodi suudab 9. klassi poiss järeldusi luua, kui õpetaja annab talle teise võimaluse ja pakub personaalseid järelaitamistunde, et õpetajal on siivutud eesmärgid? 

Näeme ikka teatris! 

-Mia