9. novembril tähisasime Tabasalu Gümnaasiumi teist sünnipäeva. Selle puhul tegi Jürgen Rooste koolile sünnipäevakingi, mida kõigiga jagada soovime.

* (Tabasalu Gümnaasiumile, 9.XI 2022, värssmontaaž)

millestki nii uuest saab kirjutada ja rääkida

ainult väga vanade sõnadega

millestki nii vanast saab kirjutada ja rääkida

ainult väga uute sõnadega

kool on alati olnud kool:

nii kaua kui me teame

pole kool midagi muud olnud:

viis kuidas kasvada

ja veidi – õige veidi – ka kuidas kasvatada

ja me ikka-alati loodame-ootame

et see meie kool meie kogemus

on kõige erilisem kõige ainukordsem

te noored ja mässulised

ja veidrad

te rahutud

targad

te pealaialiotsas – teeteadmatud

või siis justnimelt jaladmaas iseteadlikud

vennad-õed

kuidas saavad teist

ekslevad-otsivad inimesed

kel taskus maailmakaart ja kompass

kajalood

ja aja-

ja muinaslood

see tänane Tabasalu Gümnaasium

on nagu üks kummaline film

milles me korraga osalised

ja samas justkui kinokülalised

(kus on mu hommikune popcorn

et ma poleks niisama tropp ja morn)

kino kohe algab – see kino

mida te eluks ja kooliks kutsute

Nii ütles Rumi:

„Meie kohtumises läks lahti mäng.

Salamisi teen käigu; sa vastad.“

tuled hommikul läbi pimeduse ja vihma

läbi ärkamise ja ärevuse

ja punaste sammaste taga

Nooruse 6 – täna muide täiskuu

aga ta on pilvede takka ära – tuled ja

tuled on juba sees aga maja alles

täitub sumina ja summaga

valguse ja valu ja lootuse-ootusega

alles võtab oma kuju ja kasvab selleks

milleks ta peab saama

Yunus Emre ütleb mu ühes lemmikluuletuses:

„Kui sa ennast ei tunne, saad teadmateel alati petta.
Ei olla saa tõeteadmist enesetunnetuseta.“

siin Tabasalus saab alles ehitada

oma maja ja elu lugu – miski pole päriselt valmis –

saab kehaklotsidest ja mõttejuppidest

vaimutagavaraosadest kokku keerutada

saab õppida seda kes sa oled

ja selleks kes sa oled

ma räägin ka iseendast

ma räägin ka meist veidrikest –

õpetajaiks kutsutakse

justkui saaks avada kellegi kolba

ja sinna miskit kallata…

Robert Burns huikab

„Epitaafis ühele koolmeistrile“:

„Oo, saatan, Willie Michie laip

vii ühes, kui see sinu suuta:

ka põrgupoistele ta taip

võib elu põrguks muuta“

ja turgude tagahoovide tolmuste teeradade munk

Hullunud Pilv – Ikkyu Sojun ütleb:

„Eksiradade olendi algsest

meelest ma vabaks ei saa

Et olen sügaval nõtruse võrgus

Seda ei tea enam ka…“

millestki nii uuest saab kirjutada ja rääkida

ainult väga vanade sõnadega

millestki nii vanast saab kirjutada ja rääkida

ainult väga uute sõnadega

see siin on alles filmi algus

alles kuskil pahiseb värsket vett peldikukraan

alles sumeneb valgus

alles möirgab lõvi ja väreleb ekraan

kõik on alles tulekul – eel

kõik on juhtumas – teel

Yunus Emre ja mu lemmikluuletuse juurde naastes:

„Ah, et tunnedki tähti? Siis ütle, mis tähendus a-l on?

Pole võimalik – tähendab a – õige teadmine armastuseta.“