• Ma tunnen, et ma olen vaba, sest mul on võimalus teha ise oma valikuid.
• Vabadus on õigus valida, anda oma sõna, olla kaasatud.
• Vabadusega kaasnevad ka piirid. Need piirid tagavad turvalisuse.
• Ma ei suudaks ega tahaks kunagi elada riigis, mis ei ole vaba.
• Vabadus on julgus luua.

Eesti Vabariigi 105. aastapäevale pühendatud aktusel esinesid kooli koor, Sarah Nehari ja ansambel Revaalid. Kõnega astusid üles koolijuht Grete-Stina Haaristo ja Tiit Pruuli.

Koolijuht Grete-Stina Haaristo kõne

Austatud külalised, kallid Tabasalu Gümnaasiumi õpetajad ja õpilased!  Täna tähistame pidulikult Eesti Vabariigi 105. aastapäeva. See on pidupäev ja väikestviisi juubel. 

Mulle meenub üks vanatädi, kes elas 105 aastaseks. Kui tema käest küsisid, kas sa tead, kui mitmendat sünnipäeva sa tähistad, siis ütles viimased aastad alati samamoodi – sada ja midagi peale.  

Ka Eesti Vabariik on sada ja midagi peale. Aga meie teame väga täpselt, et 105, sest iga aasta, tund ja minut selles vabariigis on olnud ja on jätkuvalt meile ääretu väärtus, mida hoida ja mille eest seista.  

Aasta tagasi olime me siin aktusel justkui samamoodi. Tähistasime pidulikult, südamlikult, rõõmsalt üheskoos oma riigi sünnipäeva. See oli meie esimene ühine vabariigi aastapäeva aktus siin koolis. Kuid selleks õuduseks, mille peale me järgmisel päeval ärkasime, polnud keegi valmis. Hirm, viha, kurbus, abitus. Mina ei taha mitte kunagi enam ühtegi sellist hommikut. Aga ainuüksi tahtmisest ei piisa. 

Ühe vaba riigi vabaks jäämise eest tuleb seista iga päev, pidevalt, ükskõik, kas sa oled sa selle riigi kodanik, naaber või vaatad kaugemalt. Püsima jäämise eest ei tule mitte ainult seista, vaid tuleb tegutseda. Ja just sellepärast armastangi ma eestlust, eestlaseks olemist. Meie, eestlased, ei ütle kunagi - antagu, tehtagu, tulgu – ei. Meie eestlastena teeme, loome, rajame, ehitame üles. Täpselt nii nagu praegu, kus Eesti on üheks eestvedavaks jõuks Ukraina toetamisel. 

See ei ole kiidulaul sellest, kui vahvad on eestlased, see on meeldetuletus sellest, kes me päriselt oleme. See on see sama vaimsus, mida me hoiame ka Tabasalu Gümnaasiumis. Need on need samad meie väärtused ja põhimõtted. Et me ei lase latti alla, me ei sea eesmärgiks 50%, kui oleme võimelised tegema sajale. Me ei normaliseeri siin ebaviisakat teisi alandavat käitumist, vaid me hoolime ja teeme koostööd. Me ei oota, et keegi teine esilekerkinud probleeme meie eest lahendaks, me julgeme ise võtta vastutust. Me oleme uudishimulikud, et leida loovaid lahendusi. Hoolivus, koostöö, julgus ja uudishimu. Me olemegi Tabasalu Gümnaasiumis nagu väike mudel Eestist, kuid mitte riik-riigis, vaid tulevikku eest vedav järelkasv.  

Kallis Tabasalu Gümnaasiumi koolipere ja külalised, ilusat, vaba ja julgust täis Eesti Vabariigi sünnipäeva! Aitäh!  

Tiit Pruuli kõne

Homme on Eesti Vabariigi – vaba Eesti - sünnipäev. Meil on põhjust rääkida vabadusest. Ja ma tahaksin rääkida ka julgusest. 

Kahjuks on täna põhjust rääkida vabadusest ka seetõttu, et Ukrainas käib suur sõda, mis algas täpselt aasta tagasi, meie vabaduse päeval. Kui me praegu siin koos ringi vaatame, siis paistaks kõik nagu normaalne ja turvaline. Peaaegu et ideaalne. Kena soe tuba, valgus sees. 

Ma olin 10 päeva tagasi Ukrainas ja seal mõtlesin sellele, kuidas kõik võib ühe hetkega muutuda. Olin Kiievis. Oli samasugune kena talvepäeva hommik ja äkki hakkasid undama õhutõrjesireenid, mis suunasid inimesed varjenditesse. Hetke pärast võinuks lõhkema hakata raketid. Hetke pärast võinuks nurga tagant tulla orkid. Inimeste soojad ja valged toad võinud kokku variseda. Tol päeval seda Kiievis õnneks ei juhtnud, Ukraina õhutõrje oli väga tubli. Aga mitte iga päev ei õnnestu Ukrainas maha võtta kõiki venelaste poolt saadetud rakette ja droone. Ja siis varisevad kokku majad, surevad inimesed. 

Meie turvatunne, see mida me nimetame oma väärtusruumiks, tundus aasta eest nii kindel nagu Pika Hermani torn muistses kindluses Toompeal – lipp lehvib seal iga tuulega, see tähendab – Eesti riik püsib. 24. veebruaril 2022 – Eesti riigi sünnipäeval - selgus, et see kindlus ei ole absoluutne. See ei pruugi olla meile aegade lõpuni ette antud. On torme, mis võivad ka meie vabadust kõigutada.  

Mis asi see vabadus siis on, et teda peab nii hoidma? Vabadusel on muidugi väga palju filosoofilisi definitsioone. Aga tegelikult võib vabaduse kokku võtta päris lihtsalt – vabadus on viis elada nii nagu sa soovid.  Vabadusel kui deklaratsioonil on mõte pöördelistel aegadel, tegelik sisu ja mõte on vabadusel kui eluviisil – ma ELAN vaba inimese elu. Iga jumala päev. Vabadus tähendab tegelikult täiesti elementaarseid asju. Vabadus on see, millega me harjunud oleme: saame laulukooris käia ja laulda meid laule, mida tahame, saame reisida, kuhu soovime, saame lugeda raamatuid, mis on meile huvitavad, saame viisakalt öelda, mida arvame, saame selle üle debateerida. 

Kui mina olin nii vana, kui teie praegu, siis me ei saanud laulda isamaalisi laule, pidime laulma laule Leninist, me ei saanud reisida välismaale, ei tohtinud lugeda kaugeltki kõiki raamatuid. Me olime vahepealsetel iseseisvuse aastakümnetel ära unustanud selle, et VABADUS ei ole iseenesestmõistetav. Teie põlvonnale on see olnud loomulik sünnist saati, et vabadus on alati siin. 

Aga tihti tuleb vabaduse seista, selle eest tuleb võidelda. Võitlus on mõnikord himus. Nii nagu me näeme praegu Ukrainas. Sõda ongi väga hirmus. Vaba inimene suudab aga hirmu ületada. Vabadus on ka julgus. Seda näeme me Ukrainas, seda oleme näinud Eestis. Ma arvan, et enamus neist koolipoistest, kes läksid Eesti Vabadussõtta, tundsid muu hulgas ka hirmu. Aga nad oskasid sellest hirmust üle olla, sest nad võitlesid oma vabaduse eest. Nii nagu Ukraina sõdurid oskavad sellest üle olla võideldes oma vabaduse eest. Ma ei tea, kas Eesti Vabariigi Päästekomitee liige Jüri Vilms tundis hirmu, kui ta läks peale Eesti iseseisvuse väljakuulutamist Soome, et Eestile välisriikide toetust otsida. Aga ta läks, sest see oli tema kohus Eesti riigi ees, et Eesti riik saaks vabaks. Läks ja jäi kadunuks.  

Sama moodi täitsid oma kohust Ukraina riigi ees Ukraina president ja valitsuse liikmed, kes ei lahkunud sõja algul pealinnast Kiievist, vaid jäid sinna, kui ka lääneriigid pakkusid neile evakueerimisel abi. Mäletate seda videot!  Eestlased on kartmatust näidanud ka augustis 1991, siis kui laulva revolutsiooni ajal sõitsid Eestis ringi vene tankid ja tahtsid meie vabadusvõitlust lämmatada. Ka siis ei tundud need, kes kaitsesid Toompea lossi või teletorni hirmu. 

Aga ärme räägime julgusest ainult sõja ajal või kriitilistel hetkedel. Arg inimene ei ole vaba ka igapäevaelus. Arg inimene vaatab enne, kui ta midagi teeb, vilksti vasakule ja vilksti paremale, et kas see, mida ta teeb, on ikka lubatud aktsepteeritud tema ülemuste, tema valitsuse, tema kaaslaste poolt. Ja on ka ülemusi, kaaslasi ning valitsusi, kes tahavad kõigile dikteerida, mis on õige, mis vale, mida tohib ja mida ei tohi. Ilmselgelt on Venemaal praegu selline valitsus ja selline diktaatorlik president. 

Mõtleme korraks, kas sa tahaks enda sõbraks inimest, kes ütleks sulle, mida sa tohid teha, mida ei tohi, kuhu sa tohid minna ja kuhu ei tohi, kellega sa tohid rääkida ja kellega ei tohi. Kindlasti mitte! Me arvaks sellise dikteerija oma sõprade hulgast välja. Sama on Venemaaga. Kuni diktaator-riik ei lõpeta oma naabritele ja teistele rahvastele peale surumast oma tahet, ei ole temaga võimalik suhelda. Ei ole võimalik minna Venemaale, ei ole võimalik osaleda koos sõda toetavate Venemaa sportlastega spordivõistlustel. 

Sest vaadake, vabadusega käib kaasas vastutus! Vaba inimene julgeb austada ka teise inimese vabadust. Vaba inimene julgeb respekteerida endast erinevaid inimesi. See, kes on ise arg, ei salli teissuguseid. See, kes ise on arg, püüab naerda väiksemate üle. Vaba ja väärikas inimene seda ei tee. Vaba ja väärikas riik seda ei tee. Ja mida teeb vaba inimene, kui ta näeb, et väiksemale tehakse liiga? Ta läheb appi. 

Vaba inimene ei tunne hirmu enda eest seistes, oma lähedaste eest seistes, aga ta ei tunne hirmu ka lihtsalt teiste inimeste eest seismisel. Eesti demonstreerib oma vabadust praegu ka sellega, et aitame Ukrainat. Seda et eestlased tahavad vabadust kaitsta, näitab tegutsemine Ukraina heaks – raha ja riiete annetamine, varjevõrkude tegemine, sokkide kudumine. Just nii saame me kõik vabaduse eest seista.  

Niisiis:  

- vabaduse eest tuleb võidelda;

- vaba inimene käitub väärikalt, kaitseb julgelt nii enda kui teiste vabadust. 

Need mõtted võiksime kaasa võtta Eesti Vabariigi sünnipäeval aastal 2023. 

ELAGU EESTI!